Tutvu audiitoriga – Audiitorkogu esimene juht, kes julgustab status quo’d muutma

Audiitorkogu teenetemärgi laureaat Sulev Luiga on BDO Eesti juht alates 2010. aastast, kuid tema mitmekülgsesse karjääri kuuluvad muu hulgas 24-aastasena KPMG noorimaks partneriks tõusmine ning finantsjuhina enne 2008. aastat Arco Vara börsile viimine. Võimalustest haarava mehe kogemuste pagasisse mahuvad ka vahetusõpingud Soomes ja vabatahtliku karjäär Kaitseliidus.

Sulev Luiga peaks olema kõigile pikemalt audiitortegevuses olnutele tuttav, kuivõrd tegu on Audiitorkogu pikaaegse juhiga ning ta on aastaid andnud ka oma panuse Audiitorkogu kvaliteetsetesse koolitustesse. Viimati, kusjuures, tuli ta Audiitorkogule appi möödunud aastal, kui kogu otsis krüptovääringute teemadel kõnelejaid: „Mul tekkis professionaalne trots, mis mõttes keegi ei tule sel teemal rääkima. Eks iga inimene vaatab krüptovääringute teemasid natukene oma nurga alt, minu vaatenurgaks on protsessid, finantsarvestus ning -aruandlus.“

Pühendunud korvpallurist arvestusalale

Haapsalu lähistel kasvanud mees tegi noorena karjääri korvpallis, jõudes kohaliku korvpalliklubiga meistriliigani, kuid ülikooli minnes tegi ta tipptasemel spordiga lõpparve. Siiski usub endine korvpallur, et see kogemus on teda ka juhtimis- ja audiitortegevuses toetanud: „Eesmärgistatult spordiga tegelemine aitab suuremale võhmale kaasa, sa oled valmis pikemalt pingutama ja mõnikord kui tundub, et asi on täitsa untsus, siis sa ikkagi pingutad, sest äkki ikka õnnestub. Teinekord on oluline vaid mõni minut kauem vastu pidada, kui teised suudavad.“

Sulev usub, et tänu korvpallitaustale on ta ka parem meeskonnamängija: „Iseenesest ma ei pea ilmtingimata juht olema, ehkki ma süttin kiiresti ning seetõttu olen ka kohe valmis initsiatiivi võtma. Oma rolli võimalikult täpne välja mängimine on meeskonnatöö aluseks ja seda kaudu oluline nii korvpallis kui audiitortegevuses. Palju on neid, kes tahavad lihtsalt kaasa kulgeda, aga neid, kes tahavad oma rollis proaktiivselt initsiatiivi võtta, on küllaltki vähe.“

Arvestusala ei olnud otseselt Sulevi esimene valik, kuid keskkooli ajal sai selgeks, et enamus nendest erialadest, mis teda huvitasid, oleks tulnud Venemaal õppida: „80ndate lõpuks oli ikkagi ilmselge, et sinna Venemaale õppima ma minna ei taha.“ Nõnda astus Sulev esialgu Tallinna Tehnikaülikooli juhtimise ja planeerimise eriala õhtusesse õppesse, kuid läks üle päevasesse õppesse raamatupidamise ja majandusanalüüsi erialale, et ei peaks minema Nõukogude armeesse.

Sihikindel noormees otsustas käia ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendiaadina vahetusüliõpilasena Soomes, kus õppis nõukogudeaegse raamatupidamise kõrvale ka Soome raamatupidamist, mis omakorda andis talle eelise olla nii-öelda tõlk Soome ja uueneva Eesti majanduse vahel. Tagasi tulles oleks Sulev pidanud minema Eesti Kolhoosiehituse (EKE) süsteemi stipendiaadina Palivere Ehitusmaterjalide Tehasesse (Palivere EMT) praktikale, kuid seal öeldi, et ajad on muutunud ning praktika eest palka nad maksta ei saa. Noor perepea ei saanud seda aga lubada ja otsustas, et ootab jõulud ära ja vaatab siis edasi, mis saab.

„Jõulude ajal helistas mulle aga Peeter Riit (toonane KPMG Estonia juht, Eesti audiitorluse üks loojatest-maaletoojatest – toim)  ja ütles, et „pikka juttu ei ole. Lühike jutt, kas sa audiitoriks tahad saada?“. Ma küll teadsin juba audiitorite kohta, aga et end mitte lihtsalt müüa, siis uurisin, „mis loom see veel on?“. Peeter selgitas ja ütles, et ma pean kohe otsustama, sest KPMG Eesti eelarve tegemine käib ja kui ma oma nime üles ei anna, siis koolitusraha ei eraldata. Väliskoolitamine oli audiitorluse algusaegadel muidugi tähtis ja nii olin ma poole kohaga tööle hakkamisega nõus, sest ülikool tuli ka veel lõpetada,“ ütleb Sulev naerdes ja lisab, „see pool kohta tähendas küll 2,5 kohta tollal, sest kõik oli uus ning meeletu tempoga arenev.“

Kiire ning kõrge karjäär audiitori ja juhina

Tööd pole Sulev kunagi kartnud, nii et kohe pärast kooli lõppu, 1993. aastal läks ta audiitori kutseeksamit tegema ja nõnda algas kiire tõus audiitortegevuses. Vaid 24-aastasena sai temast KPMG-s partner, 1998. aastal kandideeris ta esimeseks vastloodud Audiitorkogu juhatuse esimeheks ning kolm aastat hiljem kandideeris ta edukalt veel kord. 

2001. aastal sai temast KPMG juhatuse esimees ning managing partner Eestis, kuid 2005. aastaks, kui ta KPMG-st väljus, siis ei olnud ta tegelikkuses juba mitu aastat ise aktiivselt enam auditeid vastutava vandeaudiitorina teinud. KPMG-st lahkumise järgselt, samal aastal peatas ta oma kutse ning oli järgmised viis aastat otsesest audiitortegevusest eemal – suhtlemine vandeaudiitoritega toimus „teisel pool lauda“ finantsjuhina.

„Tegelikult olin ma tolleks ajaks üsna läbipõlenud ja väsinud. Mõtlesin, et võtan mõneks ajaks aja maha, aga ootamatult sain võimaluse hakata börsile mineva Arco Vara finantsjuhiks ning tippspetsialistina, finantsinimesena, kui sa ei ole ühtegi ettevõtet börsile viimist läbi teinud ehk sa ei ole ühtegi IPO-t teinud, siis sa oled nagu kirurg, kes ei ole kedagi kunagi lõiganud,“ kirjeldab Sulev ootamatut võimalust pärast KPMG-st lahkumist.

Maratonide läbimisele jõudis Sulev Arco Varas töötades.

Kui sai selgeks, et börsile minnakse edukamalt, kui kunagi oodatud, siis lõpetas Sulev enda jaoks Arco projekti ning liikus edasi Nordeconi, kuhu jäi jällegi paariks aastaks: „Mulle ei meeldi elutud asjad, ma olen alati ennast rohkem inimeste juhiks pidanud. Mulle tundus, et ehitusettevõte on rohkem inimesed kui kinnisvaraarendus. Pinnas vahetuseks oli soodne ning see kogemus oli teistmoodi põnev, ehkki mingid osad ehituse finantsjuhtimises olid ka maruigavad, aga mul ei ole kunagi olnud probleemi ennast motiveerida. Ma võin ka kõige hullemate tööde juures iseendale öelda, et see on hästi oluline.“

BDO-sse liikus Sulev tegema rahvusvahelisemat karjääri: „Mul oli olemas välismaiste tütarettevõtjatega tegelemise kogemus, kuid  Eestist väljapool töötamise kogemus oli tollal veel puudu ja ma arvasin, et see on oluline. Tänaseks ei ole see veel aga õnnestunud ning nüüd ma olen isegi kahe vahel juba olnud ja mõelnud, kas tasubki enam üritada. Hetkel olen ka end Eestis aga teistmoodi motiveerinud ja aktiivselt väljapoole ei vaata. Olen kujundamas järgmist juhtimistiimi siia BDO Eestisse, kes looks ja kasvataks BDO-d. Ma arvan, et see kujunev juhtimistiim on teinud juba ning teeb veel suuri tegusid.“

Kord juht, alati juht; kord audiitor, alati audiitor

„Minu jaoks on otsustamis- ning tegutsemiskiirus oluline ja ma olen rangelt selle poolt, et teen oma otsused ise. Tihti avastan tagantjärele, et mõni otsus oli täielik õudus, aga siis kirun vajalikke korrigeeringuid tehes ma vaid iseend ning ei süüdista kedagi teist. 2005. aastal ma peatasin oma kutse, kuid 2009. aastal helistas Jaak Annus (endine BDO Eesti juht ja vandeaudiitor, BDO rahvusvahelise võrgustikuga ühineja – toim) ja pakkus mulle BDO Eesti juhi kohta. Ta ehk lootis, et ma teen vandeaudiitori eksamid ära ja hakkan auditeid tegema, aga sõnasin kohe, et minu suur armastus on juhtimine, nii et järelevalvet ja audiitorkontrolli ma tegema ei hakka. Ma lõpetasin auditeerimise vandeaudiitorina 2005. aastal ning usun, et Eestis on tänaseks väga palju oma kutsealale spetsialiseerunud vandeaudiitoreid, kes on palju paremad, kui mina kunagi olin,“ selgitab kauaaegne BDO Eesti juht.

Kuna 2010. aastal vahetus audiitortegevuse seadus, siis tuli Sulevil teha audiitori kutseeksam kaks korda järjest. „Ilmselt olen ma Eestis kõige rohkem audiitori eksameid teinud,“ naerab Sulev ja jätkab, „audiitorettevõtjal on nõue, et juhatuses peab häälteenamus või vähemalt 50% olema vandeaudiitoritel ja kuna Jaak soovis väljuda, siis tuli mul kutse kiiresti taastada. Järgmisel kuul tuli uue seaduse jõustumise tõttu aga eksam juba uues formaadis teha.“ Sulev loobus vandeaudiitori kutsest 2019. aastal ning vähemalt praegu ei mõtle mees, et sooviks neljandat korda eksamite tegemist ette võtta. 

„Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ (Juhan Liiv)

Läbi intervjuu toob Sulev näiteid nii minevikust kui jõuab mitmel puhul praeguse järelkasvu küsimuseni: „Kui ma KPMG-s alustasin, siis oli meil kolme inimese peale üks arvuti. Õhtul, pärast kliendi juurest tulemist oli kombeks kirjutada vähemalt 20-leheküljelisi memosid. Nii võisid lihtsalt istuda ja oodata oma järjekorda, et arvutis memo kirjutada. Arvutid olid suured, mõnikord sai selle koju kaasa võtta, aga andis seda alles tassida, nii et see oli ühtlasi ka füüsise eest.“

„Sel ajal peeti heaks tooniks, kui audiitor oli mõneti nagu perearst ja aitas, määrates mängupiirid ise. Tol ajal oli see kõik väga põnev ja seikluslik. Ma võib-olla liialdan, sest ilmselt oli ka siis raske ja halb, aga mu esimene klient ja kogemuste allikas oli Hansapank, selline oli mu esimene projekt ja sarnaseid oli mitmeid, nii et kogu aeg sai teha suuri asju. Paljud asjad olid kõigi jaoks uued, nii et auditi juhtidelt küsides sain tihti ka vaid vastuseks, et „mine vaata ise seal, mis sa teed“,“ meenutab Sulev algusaegu.

„Ma loodan, et ma olen ka alluvana arenenud. Ma arvan, et olin täpselt samasugune kui praegused noored. Aeg-ajalt ma ikka seesmiselt naeran kõigi nende vaevade ja ohvrimängimiste peale – tulevad väga tuttavad ette. Ma tean, et see matk tuleb ära käia, kui sa selle tee oled valinud. Eks need hirmud ja armud olid minus ka olemas. Ma ei olnud sündinud tark või geenius – kõik on tulnud läbi suure valu, higi ning paljude korduste,“ võrdleb Sulev end praeguste noortega.

Kõige raskemaks peab mees karjääriteel aga keskastme juhi kohta: „Sa kõigud spetsialisti ja juhtimise vahel ning mida kauem sa kõigud, seda laastavamad tagajärjed. Peeter Riit ütles kord „Luiga, sa võid hea spetsialist olla, aga ma küll ei ole veendunud, et sinust head juhti saab“. Ilmselt ma olin hästi pühendunud tegemisele ja jätsin meeskonnaliikmed tihti piisava ja õigeaegse hooleta. Praegu õpetan ka kõige nooremaid, kes ütlevad, et keegi neid ei tunnusta ega märka, et nad selle endale meelde jätaksid, sest kui nad aasta-kahe pärast kõrgemal on ja neil on oma assistendid, siis nad mäletaksid ja tunnustaksid oma assistente. On tavapärane, et värske juht kedagi ei tunnusta, sest juhiks saades kardetakse, et äkki tunnustatakse vale asja eest ning „tegelikult ei oleks tohtinud tunnustada“. Tunnustamine tuleb kogemuste ning enesekindluse kasvuga,“ selgitab BDO juht.

Noortest rääkides sõnab Sulev, et vandeaudiitori karjääri kaaludes pole mõtet põdeda: „Audiitorluses on küll ja veel õppida ning see ei ole kindlasti raisatud aeg. „Mis sa tegid terve elu?“, „Ah, raiskasin elu audiitorina!“ – selline asi ei ole võimalik!“ ning lisab, „kui sa oled kas või korraks mõelnud, et võiks audiitortegevust proovida, siis tule ja tee. Kui sa põed, et sa pole piisavalt hea, siis proovimiseta ei saa sa seda kunagi teada!“

Kihutuskõne tuleb ka audiitorettevõtjate juhtide suunas: „Juhtidele on pigem lahendamist vajav ülesanne –, kui tegutsemiskeskkond on hetkel selline, kus noor tuleb ja ütleb, et ta ei ole endas lõpuni kindel ning ta katsetab, siis ei tasu teda kohe maha kanda, vaid peaks uurima, mis aspektides võiks see katsetus pikemaks kujuneda? Vähene avatus (protektsionism) ning passiivne panustamine järelkasvule ei saa olla ägedale tegevusalale iseloomulikud“

Vabal ajal pigem raamatutes või loodusestiihias

Vabast ajast rääkides ei saa kuidagi mööda vaadata Sulevi pikast karjäärist vabatahtlikuna Kaitseliidus, kus ta praeguseks on taandunud toetajaliikmeks, kuid varem olnud ka Haapsalu malevkonna pealik. Ka Kaitseliidus olemine on otseselt seotud tema juhiks kasvamise ja arenemisega: „Kui sa ei taha ainult teoreetikuks jääda, siis pead leidma piisavalt suure organisatsiooni, kus saad erinevatel juhtimistasanditel erinevaid juhtimisinstrumente proovida ja õppida. Kaitseliidus öeldakse, et üks asi on teha lahingplaan kaardi peal, aga kui sa ei ole kunagi seal maastikul käinud, siis reaalses elus ei pruugi plaan toimida, kui see aga juba ka paberil ei toimi, siis ei toimi see kindlasti.“

Vabatahtlikuna Kaitseliidus

Sulev muigab, et kui tööl annad inimestele mitte kõige meeldivamaid tööülesandeid ja maksad selle eest inimesele palka, siis töötaja naeratab, aga kui korraldus anda metsas, kus on pime, kõle, nälg ja vastik, siis saad sa sellele ka koheselt ausa vastuse: „Mulle meeldis see juhitöö väljas – ma sain õues olla, ööbida telgis, loodus, stiihia, aga tervis ei pidanud enam vastu sellel külma maa peal magamisele. Mulle tehti ka ettepanek, et tule staabi poolele, aga sellel ei näinud ma mõtet – olen terve nädala kontoris ning siis peaks sisuliselt ka oma vabal ajal olema kontoris. Kaitseliit on mulle väga palju õpetanud just suuremate organisatsioonide toimimise aspekte ja soovitan kõigile, kes tahavad inimesi juhtida, seal oma võimeid kombata ja arendada.“

Liikumist ja füüsilist aktiivsust värskes õhus peab mees jätkuvalt oluliseks, nii et Kaitseliiduga metsas müttamine on asendunud matkade, jalgrattasõidu ja võimlemisega: „Võimlemine on nendeks päevadeks, kui õue ei saa minna. Rattasõidus olen aga osalenud korduvalt Tartu maratonil, igal juubeliaastal osalen, aga seda on mul pigem endale tõestuseks vaja.“ 

Matkamisest rääkides muutub Sulevi tempokas kõnemaneer veel kiiremaks ning elavamaks: „Matkamine on jube äge! Mida uuem ja keerulisem keskkond, seda ägedam! Ma olen käinud ka näiteks Kamtšatkal, aga matkamisega on nõnda, et lähed ja lähed ning koduigatsus tuleb lõpuks peale. Selliseid asju tehaksegi selleks, et mõista, kui hea tegelikult kodus on.“ 

Viimaks, nii töö- kui rohkelt vaba aega nõuab koolitamine: „Mulle on alati meeldinud lugu rääkida ja aeg-ajalt mul on tunne, et mul on terviklik lugu, mida ma olen valmis rääkima ja saama tagasisidet. Ma näen ka koolitamist kui üht juhtimisinstrumenti, kus sa testid midagi, mingeid omi või võõraid mõtteid. Kui on head koolitatavad, siis nad annavad ka tagasisidet. Kui tagasisidet aga ei saa, siis jooksed energiast tühjaks ja masendud – tükk aega ei taha mingit koolitust teha.“

Kuigi Sulev tegeleb koolitamisega oluliselt vähem, on ta siiski võimalusel aidanud ka Audiitorkogu, viimati möödunud aastal krüptovääringute arvestuse ja aruandluse teemalise koolitusega. „Mind on kogu audiitorluse karjääri jooksul huvitanud need kohad, mida ülejäänud ei ole olnud nõus tegema või pelgavad olla esimesed. Tavaliselt mõeldakse, et kõik on sobiv seni kuni teised seda teevad ja leitakse 101 põhjust, miks midagi teha ei saa, kuid ei suudeta leida seda üht põhjust, kuidas midagi tehtud saab. Kõige igavamad on konverentside arutelupaneelid, kus esimene räägib oma vastuse ära ja kõik nõustuvad – piin on sellises asjas osaline olla nii panustaja kui kuulajana! Vaidlust ei tasu karta, sest tark inimene saab aru, et tekitatud on professionaalne arutelu, mis parima tulemuse saavutamiseks peab tuginema mitmekülgsetele rollidele ning karakteritele,“ ütleb Sulev kokkuvõtteks.

Vabal ajal ikka liikumises.