Tutvu audiitoriga: Audiitorkogu juhatuse liige, kes arendab Põhjala kultuuritehast

Veiko Hintsovi nimi ei vaja ilmselt ühelegi audiitorile tutvustamist ning tänu pikale ja edukale karjäärile on temaga tuttavad ka suur osa Eesti tippfirmade tegevjuhtidest. Ta oli üle 23 aasta Deloitte Eesti juht ning alates 2008. aastast on ta olnud Audiitorkogu juhatuse liige. Nüüd on ta aga otsustanud audiitortegevusest tagasi tõmbuda, kuid enne veel istusime maha, et see eluetapp kokku võtta.  

Veiko on Juht suure algustähega. Me kohtusime esimest korda jaanuari alguses ning alustuseks tegi ta hoopis põhjaliku intervjuu minuga – uuris mu varasemate tööde ja tegemiste kohta ning soovis teada, mida ma õigupoolest Audiitorkogus teen. Seejärel pidin ma selgitama kui põhjalikult ma intervjuuks ette olen valmistunud ning alles pärast seda sain ma ise intervjuuga pihta hakata. Seda kõike tegi ta aga nii toredalt, et kui ta ise ei oleks seda osa minu intervjueerimiseks kutsunud, siis ma poleks tähelegi pannud, et mina ei ole see, kes seda vestlust juhib.

Juhuste tahtel juhiks

Veiko õppis kooliajal spordiklassis ning käis Sauelt Hiiule või Nõmmele kooli ja suusatrenni. „Mulle meeldis sport ja see on mind terve elu saatnud. Ma usun, et spordiinimesed on sihikindlamad, vastupidavamad ja ei heitu esimese raskuse ees – nad on harjunud end tihti proovile panema ja end ületama,“ sõnab Veiko ning kinnitab, et kindlasti on sportlase taust aidanud tal audiitorlusele teed rajada. 

Pärast sõjaväge võttis Veiko sihiks minna Tallinna Tehnikaülikooli juhtimise erialale õppima, kuid sai ettepaneku alustada õpinguid hoopis raamatupidajate grupis. „Mulle see sobis, sest mõtlesin, et kui tahan, siis saan ka õppegruppi vahetada. Raamatupidamise valdkond osutus ootamatult aga vägagi huvitavaks ning ma ei vahetanudki õppegruppi. Nüüd arvan, et sain parema ja spetsiifilisema hariduse kui juhtide erialal olekski saanud.“

Veel ülikoolis õppides jõudis temani tööpakkumine, kus alustavasse raamatupidamisfirmasse otsiti juhti – üheks omanikuks Urmas Arumäe, teiseks Urmas Kaarlep. Järgmisel hetkel ulatasid kaks Urmast talle üle laua põhikirja ning pitsati ja teatasid, et „hakka firmat tegema“. „Ma ei ole olnud rohkem hämmelduses kui siis! Mõtlesin vaid, mis ma järgmiseks tegema hakkan!? Aga mõlemad Urmased olid väga abivalmid – ilma nendeta ei oleks ma täna kindlasti siin, kus ma olen. Võib öelda, et Urmas Kaarlep oli esimene inimene, kes mulle praktilist raamatupidamist õpetas ning oli minuga kannatlik.“

Raamatupidamisfirmast Big 4-iks ja Eesti audiitortegevuse veduriks

Juba ülikooliõpingutest alates on Veiko harjunud töötama muutuste tuules: „Ma alustasin ülikoolis NSV Liidu majandusgeograafiast, kuid lõpetasin juba iseseisvusaja mõtetega. Interneti ei olnud, kust guugeldada ja palju käiski kogemuste ja suust suhu informatsiooni põhjal – ka audiitorlust õpiti nõnda. Minu meeskonnal, kes me olime raamatupidajad, oli väga raske alguses mõista olulisuse kontseptsiooni ja minna üle audiitorluse põhitõdedele. Ma arvan, et olulisusest saingi alles teada, kui olin juba pool aastat audiitorlusega tegelenud – sinnani proovisime kõiki numbreid korda ajada.“

Veiko sai vandeaudiitori kutse 1995. aasta lõpus ning samal ajal müüdi Urmas Kaarlepi ja Urmas Arumäe raamatupidamisfirma Deloitte’ile. „Teised suured audiitorfirmad olid Eestis juba asutatud ning Deloitte otsis, kuidas siin kanda kinnitada. Nende kontor oli Riias ja kuidagi nad jõudsid meieni, mille tulemusena müüsime oma raamatupidamisfirma Deloitte’ile. Sisuliselt ma vahetasin vaid firma nime uksel ära ja Deloitte jätkas nende sama kümne inimesega ja esialgu raamatupidamisteenusega.“ Kui Deloitte Eestis alustas, siis käis auditeerimine juba täiel rinnal ning teised suuremad audiitorettevõtted, kellelt õppida, olid juba ees. 

„See aeg oli kogu turul kollektiivne õppimine ja üksteisega jagamine – koos ettevõtete ja oma klientidega kasvamine. Kogemusi välismaalt tõid nii Ruut Mägi, üks esimesi Eesti Panga audiitoreid ja Coopers & Lybrandsi partner, kui näiteks PwC asutaja Urmas Kaarlep, kel olid väga head sidemed Soomega. Samal ajal vedas meil Audiitorkogus presidentidega – Sulev Luiga, Toomas Vapper, Kaido Vetevoog, Märt-Martin praegu – kõigil on olnud väga kaugeleulatuvad nägemused ja visioonid – me oleme olnud heades kätes,“ kirjeldab Veiko. 

„Toona ma seda ei adunud, aga tagantjärele vaadatuna on rahvusvahelisse firmasse sattumine tõenäoliselt parim, mis juhtuda sai. Kogemused, kontaktid ja töökeskkond – kui järele ei ole proovinud, siis ei kujuta ettegi. Deloitte on andnud mulle võimaluse töötada ka teistes riikides – nii otseselt klientidega kui kvaliteedikontrolli raames. Olen saanud osaleda mitmesugustel koolitustel, ka koolitajana,“ selgitab Veiko, kes 2006. aastal sai ka Deloitte’i partneriks ning sellest hetkest alates oli ainuisikuline Eesti kontori juht. „Mulle meeldisid ajad, kui me saime ise otsustada ja firmat juhtida ning võtta seejuures ka vastutus – ma arvan, et see kukkus meil ka väga hästi välja.“ 

Finantssektor oli see, mis Veikot huvitas ja köitis ning Deloitte laiemalt oli väga hea ja respekteeritud erinevate finantsasutuste auditeerimisel: „Ma arvan, et me oleme olnud väga head koostööpartnerid päris mitmele finantsasutusele Eestis. Lisaks, olen isiklikult olnud ka kõigi kolme Balti riigi keskpankade audiitor. Oli ülev tunne vaadata erinevate riikide keskpankade arenguid ja mõtteid seestpoolt.“

Keskpankade auditeerimisi sattus just aegadesse, mil tuli euro – Eestis esimesena, teised tulid järele: „Eurole üleminekuga seoses oli küll seda tunnet, et lähen Lätti ja Leetu värskema infoga ja räägin, kuidas ühes või teises kohas midagi tehakse. Samas, hea on tõdeda, et kuigi ma üritasin ka pankade omavahelisi kontakte vahendada ja vahetada, siis meie pangad suhtlevad juba niigi omavahel päris aktiivselt.“

Soov panustada audiitortegevusse Audiitorkogu juhatusest

Ühe suurema Eesti audiitorettevõtja juhina pidas Veiko oluliseks olla ka Audiitorkogu juhatuses ning selle kaudu tuua ühelt poolt värskeid teadmisi kogu Eesti audiitorkonnale, kuid teiselt poolt toetada audiitoreid, et taset ühtlustada. „Mu aega Audiitorkogus saab arvestada nii Audiitorkogu juhtinud presidentide järgi kui ka kahe kehtiva seaduse järgi. Kuigi ma mõistan ja pean vajalikuks kvaliteedikontrolli eristamist Audiitorkogu alt, lähtudes sõltumatusest, siis ma hindan väga kõrgelt seda perioodi kui Audiitorkogu ise KVK-sid korraldas. Ma arvan, et audiitorid olid üksteise suhtes piisavalt karmid, aga vähemalt minu juhitud meeskonna puhul olime vestluspartneriks kontrollitavale audiitorile, sest tihtipeale oli tegemist üksi või väiksemas koosseisus tegutseva ettevõtjaga, kellel lihtsalt oli vaja kellegiga auditeerimisest rääkida.“ 

Veiko jaoks on oluline, et ka kõige väiksema AEV-ni jõuaks teadmine, kas ta on või ei ole õigel teel: „Eelmise seaduse ajal tehtud kvaliteedikontrollid oli üks mitmest võimalusest rääkida audiitoritega, vahetada oma kogemusi, edastada kogemusi ja olla kriitiline, aga mitte ainult kriitiline, vaid rääkida, kuidas järgmine kord saaks paremini teha. See on osa, mis mulle meeldis ja millest said audiitorid päris palju abi. Kuigi, nagu ma ütlesin, siis ma iseenesest pooldan praegust juhtimise ja kontrollimise lahusust.“

Juhatuse liikmena on Veiko tahtnud enim panustada koolitustesse ning tema soov on olnud teha ägedaid ja audiitoritele sobilikke koolitusi, et need oleksid võimalikult erinevad ja sobivad nii suuremate kui väiksemate firmade audiitoritele. „Koolitustega tegelemine on olnud mulle väga südamelähedane ja mingil hetkel me tegime seal korraliku kvaliteedihüppe. Ma arvan, et praegune hea koolituste tase pärinebki ajast, mil me otsustasime, et tahame koolitusi teha paremini ja suuremalt.“

Tulevikust kitsamalt

„Ma olen pikalt arvanud, et päris üksi auditeerida on, kui mitte võimatu, siis väga-väga raske. Ühe soovina olen endaga kaasas kandnud Eesti audiitorite ühinemist omavahel väike- või keskmise suurusega firmadeks. Võib-olla ei oleks üldse paha kui mõned audiitorid, selle asemel, et teha ise audiitorlust, looksid Eesti firmadele kõikidele kättesaadava teenuskeskuse. Ehk kui tööjõudu on vähe, siis saab hoopis neilt teenust tellida. Teine trend võib olla vabakutseliste audiitorite olemasolu ja tööampsude tegemine mõne teise töö kõrvalt. Kui teha seda kontrollitud keskkonnas ja kontrollitud inimestega, siis on see võimalik,“ kirjeldab Veiko võimalikku audiitorluse tulevikku.

Ise ta ennast aga audiitorlusega seotuna hetkel ei näe ning puhub elule hoopis endist Põhjala kummitehast, muutes seda kultuuri- ja kogukonnakeskuseks. Põhjala juurde jõudis ta läbi juhuste, kui sai kokku vanade tuttavatega, kes olid Põhjala kvartali arendust alustamas ja kutsusid ka teda paati. Kutse maandus viljakale pinnasele ning nüüdseks on Veiko Põhjala juures tegutsenud juba kaks ja pool aastat. „See oli taaskord parim asi, mis minuga juhtuda sai. Ma olen leidnud sellise koha, kus on võimalik oma vabadust, inspiratsiooni ja sellega kaasnevaid kohustusi rakendada. Mind köidab Põhjala juures, et see ei ole lihtsalt kinnisvaraarendus, millel on algus ja väga selgelt määratletud lõpp, vaid see on pigem protsess. Me ise näeme, et see on ühe mahajäetud linnaosa tagasivõitmine inimestele. Meile meeldib asju teha kogukondlikus võtmes, sotsiaalselt vastutustundlikult ja kõikvõimalikke jätkusuutlikkuse põhimõtteid arvestades.“

Põhjalat peab Veiko kolmandaks suureks etapiks elus, millest esimene oli sport ja teine audiitorlus. Spordiga on ta seotuks jäänud siiani, sest eriti raske töö juures on sport suurepärane stressimaandaja ning terves kehas on terve vaim. „Ma arvan, et ma tegin sporti piisavalt hästi ja olen väga rahul, et spordikeskkonda sattusin. Sealt saadud suhted, oskused, kontaktid ja maailmanägemine on mind väga palju aidanud. Ma üldse ei kahetse – see oli väga põnev.“ 

Veiko suusatab, jookseb, sõidab ratast, ujub, orienteerub, matkab ning ilma spordita ta end ette ei kujutaks. Piiripealse hobina toob ta aga välja matkamise: „Tempo muutub ja märkad rohkem. Ma arvan, et see on valdkond, millega ma olen natuke tegelenud, aga tahan tegeleda veelgi rohkem. Looduses viibimine – Eestis või välismaal; suvel või talvel; suuskadel, rattal või jalgsi; rabas või lihtsalt metsas – see on see, millega ma soovin rohkem tegeleda ja mille keskel meeldib mulle olla.“

Kuna esimesele eluetapile, spordile, ei ole ta lõpuni selga keeranud, siis jääb lootus, et ta jääb seotuks ka audiitorlusega. Vähemalt vandeaudiitori kutsest loobumisega ta ei kiirusta.

Kokkuvõtteks tänusõnad kolleegidele

Veiko on selgelt inimeste inimene ja pikaaegse juhina oskab ta väärtustada nii kolleege kui konkurente. Talle on oluline, et erinevad etapid saaksid kenasti kokku võetud. „Tänaksin kõiki Audiitorkogu presidente, kellega olen koos saanud töötada. Kindlasti kiidan ka oma häid konkurente – PwC-st Ago Vilu, Tiit Raimla; KPMG-st Andris Jegers, Indrek Alliksaar, Hanno Lindpere; EY-st Ivar Kiigemägi ja Olesia Abramova, Grant Thornton – Mati Nõmmiste ja Aivar Kangust, kelledest mõned ka juba teiste projektidega seotud. Ma arvan, et oleme olnud osa erilistest aegadest ning hindan kõrgelt meie omavahelist respekti. Ja loomulikult ma kiidan ja tänan enda tiimi, kes on Deloitte’is läbi aegade olnud – Erki, Monika, Anne, Kersti, Mariel, Meeli, Riina, Signe, Sander, Toomas ja paljud-paljud teised – ilma nende inimesteta ma ei oleks kuidagi hakkama saanud,“ tänab Veiko lõpetuseks.