Tutvu audiitoriga: auhinnatud nukufilmide režissöör, kes töötab end tippu vandeaudiitorina

Jelena Girlin on väga ebatavalise karjäärikäiguga vandeaudiitor. Esiteks, majandusõpinguid alustas ta 30ndates eluaastates, olles varasemalt aluse pannud edukale karjäärile nukuanimatsioonis. Teiseks, ta ei ole piirdunud oma uues karjääris majandusteaduste magistrikraadi ja vandeaudiitori kutsega, vaid läks taas koolipinki, et õppida IT arhitektuuri, sest ilmselgelt tuleb ka vandeaudiitoritel end sel teemal täiendada.

Praeguseks on juba mitut põlvkonda eesti lapsi mõjutanud telelavastus „Buratino tegutseb jälle“, millega kogusid tuntust lavakunstikooli 20. lennu lõpetajad. Ilmselt on aga ka audiitorite jaoks teadmata asjaolu, et lavastuse legendaarsete kostüümide autor oli Jelena Girlin, kes toona õppis Eesti Kunstiakadeemias, kuid praeguseks on Deloitte’i ridades töötav vandeaudiitor.

Meditsiini asemel stsenograafiks

Jelena on sündinud ja kasvanud Tallinnas, ta lõpetas Tallinna Juhkentali gümnaasiumi ning pärast lõpetamist oli valikuid palju, mida õppima minna: „Lõpetasin kooli heade tulemustega, sel hetkel olid huvi hakanud pakkuma kunst ja mood ning mul õnnestuski sisse saada Kunstiakadeemiasse, kus lõpetasin stsenograafina ehk lavastuskunstnikuna.“ 

Lavaka 20. lennu diplomilavastuse „Burattino“ kostüümikunstnikuks sai Jelena aga läbi kokkusattumuste: „Meil oli vaja kursusetöö valmis saada ja näitlejatel oli oma diplomitöö. Loomeprotsess käis hästi intuitiivselt ning see on edaspidi punase niidina läbi elu voolanud – inimestega suheldes pead sattuma ühisele võnkumisele, siis hakkab kõik iseenesest minema. Interaktsioon koostööpartneritega on paljuski usalduse peale üles ehitatud –  seda nii kunstis kui ka hetkel auditi klienditöös. Tudengitest näitlejad ei orienteerunud kostüümides ja meie lavakunstnikena pidime tabama, mis vaatajat paelub.“

EKA magistriõpingute kõrvalt töötas Jelena nii Tallinna Kunstikoolis õpetajana, Arensis köögimööbli müügiosakonna projektijuhina kui tegi ka oma esimesi nukufilme tandemis Girlin Bassovskaja: „Mingil hetkel sain aru, et suurte ja andekate artistidega koostöö  on pingeline – kõigil oma tujud, paremad ja halvemad päevad – seetõttu orienteerusin ümber animatsiooni. Olime seal kleebi-määri-lõika seltskond, tegime kõik nukud ise, kirjutasime lugusid, animeerisime. Sealt leidsin sõbra, kellega koos hakkasime toimetama, meil ei ole temaga koostöös mingit erilist skeemi, vaid kõik kulgeb loomulikult ja lihtsalt.“

Auhinnatud tandem Girlin Bassovskaja.

Kuigi Eesti avalikkuse jaoks ei ole Girlin Bassovskaja tandem tuntud, siis nukufilmide maailmas on tegu (au)hinnatud duoga, keda inspireerivad n-ö filosoofilised teemad ning emotsionaalsed läbielamised. Ühe ca 15-minutilise nukufilmi tegemisele võib kuluda aastaid, näiteks viimati valminud filmi „Armastusest“ loomiseks kulus rohkem kui neli aastat.

„Armastusest“ valmimise protsess oli küll vaevaline, kuid sellest sündis teos, mida Jelena julgeb soovitada animatsiooni-kaugetele inimestele esimeseks tutvumiseks. „See paelub igas vanuses inimesi, kes on kogenud keerulisi olukordi suhetes. Filmi vaatemäng on paeluv ning läbimõeldud kujunditega, originaalmuusika autor on Pärt Uusberg,“ kirjeldab Jelena 2020. aastal valminud ning mitmetel filmifestivalidel osalenud teost. 

Masu motiveeris kannapöördeks

Kuigi kogu nukufilmide tegemise periood oli Girlin Bassovskaja tandemis loomulik ja sujuv, siis pere kõrvalt on selliste mahukate projektide tegemine keeruline: „Sa kirjutad stsenaariumi valmis, oled kaks aastat selle projektiga hõivatud ja laias laastus lood 10-minutilise filmi. Seejärel võid kolm kuni neli aastat lihtsalt oodata oma järgmist projekti ja puudub igasugune kindlustunne. Kui on pere ja lapsed, siis tuleb vahepealsel ajal samuti millegagi tegeleda.“

Jelenale olid alati numbrid sobinud ja kuigi pärast gümnaasiumi lõppu oli ta väga huvitatud meditsiiniõpingutest ning ka nüüd kummitab teda kuklas mõte meditsiinist, siis otsustas tol hetkel 30ndates naine, et läheb Tallinna Tehnikaülikooli ärimajandust õppima. „Ma olin üle 30 ja kõrval olid noored, kes tulid otse koolipingist, kuid mul õnnestus siiski sõpru leida – ilmselt aitas ka see, et ma olin õpetaja olnud ja harjunud noortega asju ajama.“

Audiitor vajab IT teadmisi

Juba ülikooliõpingute ajal alustas Jelena töötamist ka audiitorettevõtjas ning kõige selle kõrval valmis ka Girlin Bassovskaja režissööride tandemi tuntuim ja auhinnatuim film „Papa“. Jelena oli aga juba sõrme audiitortegevusele andnud, jätkas õpinguid ärirahanduse magistratuuris, ja sooritas ka eksamid vandeaudiitori kutse saamiseks. Filmitegemiseks ei jää hetkel aega, kuigi on ideid, mis ootavad realiseerimist. „Ma üldse ei välista, et teen tulevikus taas filme, aga praegu on lihtsalt olukord, kus nii mul kui sõbrannal on muud tööd ja tegemised päevakorral,“ selgitab Jelena seotust filmindusega.

Filmikunst on hetkel tagaplaanil, kuid pintslid leiavad aktiivset kasutust maalides.

Töid ja tegemisi jagub tal tõesti, sest sügisest alustas ta taas magistriõpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis, kuid seekord IT arhitektuuri erialal, sest IT ja krüpto tulevik on kuumad teemad. „Meil napib praegu IT-teadmisi ja tehnoloogia areneb palju kiiremini kui meie suudame teadmisi vastu võtta. IT-inimestega suheldes tekib hoopis teistsugune arusaam asjadest. Igas valdkonnas räägitakse praegu IT-st ja AI-st – ka meil big 4-is on abivahendid, mis aitavad esmase analüüsiga ning  inimene astub pigem politseiniku rolli ning kontrollib, kas kõik toimib tõesti nii nagu peab. Samas me teame, et IT peale ei saa 100% kindel olla – tuleb ikka mõista, mis süsteemide taha jääb,“ selgitab Jelena kolmanda magistrikraadi tagamaid.

Praeguseks on Jelena kogunud kasulikke teadmisi eeskätt projektijuhtimise poolelt: „Meil on auditis üsna palju administratiivsed ülesandeid, millest ei saa üle ega ümber, aga lõpp-eesmärk on ikkagi igas töövõtus anda otsus välja. Peame kontsentreeruma sellistele tegevustele, mis loovad väärtust.“

Ei ole filmile selga keeranud 

Kõiki kogemusi peab Jelena millekski aga vajalikuks: „Ma usun, et need asjad, mis meiega juhtuvad, on millegi pärast vajalikud – need inimesed, kellega me kohtume, sündmused. Kindlasti aitas audiitorikarjääri alguses mu elukogemus. Võib-olla on inimesi, kellel on kohe kõik paigas ja mõistetav, olenemata vanusest, aga mulle endale tulid kõik mu varasemad kogemused kasuks. Mida aeg edasi, seda enam tekib äratundmisi, et „ahaa, seda oli selle pärast vaja“ ning alles nüüd mõistan, miks üks või teine asi juhtus. Ma ei kahetse, et ma kohe pärast keskkooli finantsvaldkonda ei tulnud, sest mul ei oleks sellisel juhul kõiki praegusi kogemusi, tutvusi ja praegust mõttemaailma,“ selgitab Jelena mõtlikult. 

Tegu on selgelt oma eriala fänniga, kes julgustab noori numbriinimesi auditisse tulema: „Siin ei ole kunagi rutiini. Kes ei suuda paigal püsida ja kellel on vaja uusi väljakutseid, sel tasub kindlasti sellele erialale mõelda. Siin on hästi kirev seltskond – mina ei ole ainus, kellel on esimene haridus hoopis teisest valdkonnast. Minu arvates ongi see süvenev tendents, et sul võiks olla mõni muu taust, mis aitab kogu informatsiooni paremini hoomata. Erinevused rikastavad meid.“

Vabal ajal rohenäpp ja mootorrattal seikleja.

Kuigi Jelena töödest rääkides jääb mulje, et see võtab ka kogu ta vaba aja, siis tegelikult on tegu kirgliku rohenäpuga. „Mulle meeldib hollandi maastikuarhitekt Piet Oudolfi mõte, et kui inimesed ei tule kunagi tagasi, siis taimed tulevad igal kevadel tagasi ning sul on võimalus kohata vana sõpra ja näha, kuidas tal nüüd läheb.“ Ühel päeval kavatseb ta ka Räpina aianduskooli õppima minna, kuid seda kaugemas tulevikus, mil nii lapsed kui tema ise saavad oma praegused koolid lõpetatud ning vaba aega on päriselt rohkem käes. Seniks on plaanis tänavu ka mootorratta juhilubade tegemine lõpetada, et saaks kaherattalisega sõitmist nautida.