Evelin Kütt / 19. mai 2021

Tutvu audiitoriga: mees, kes paneb Eestimaa kadunud vaated raamatukaante vahele

Aare Olander on audiitorina leiba teeninud juba üle 25 aasta, kuid laiemale üldsusele on ta tuntud hoopis populaarse raamatusarja „Kadunud vaated“ autorina. Artiklis räägime Aarega, kuidas temast audiitor sai ning audiitorist kirjanik, teeme juttu reisimisest ning mida ta igatseb pandeemia tõttu enim.

Alustuseks olgu öeldud, et artikli autori jaoks ei olnud Aare Olander sugugi tundmatu nimi. Töötasin aastaid tagasi ülikooli kõrvalt raamatupoes ning mäletan täpselt, kuidas tartlased raamatuletid „Tartu kadunud vaadetest“ järjepanu tühjaks ostsid.

Aare Olander raamatu "Viljandi kadunud vaated" esitlusel Viljandi Muuseumis.

„Kadunud vaated“ on raamatusari, mis annab fotode abil võrdluse, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud erinevad Eestimaa paigad. Esimene osa näitas Tallinna muutumist ning jõudis poelettidele kümme aastat tagasi. Sealt edasi on iga aasta-kahe järel ilmunud uus teos. Kuigi esialgu oli plaan avaldada üks raamat Eestimaa vaadetest, siis tänaseks on ilmunud seitse raamatut ning vaevu on Tallinna kõrval Lõuna-Eestile ring peale tehtud.

23 kuuga vandeaudiitori kutseni

Aare on põline tallinlane, kes jõudis audiitorluse juurde juba 1994. aastal. Audiitoriks saamist peab ta ise suure hulga juhuste tulemuseks: „Kui ma TPI (Tallinna Polütehnilise Instituudi) masinaehituse ökonoomika lõpetasin, jäin sinna laborisse tööle. Tegelesin seal erinevat liiki haridusega inimeste vajaduste välja arvutamisega, mis ei olnud ehk kõige mõttekam töö.“ Ajalehekuulutuse peale sattus ta edasi õppima Eesti Diplomaatide Kooli, kuid pärast lõpetamist ei olnud Välisministeeriumis parasjagu kohta, et sinna tööle minna. Juhtus aga nii, et üks vana tuttav, vandeaudiitor, kutsus ta hoopis audiitoriks.

„1994. aasta alguses puutusin esimest korda elus raamatupidamisega kokku ja sama aasta kevadel moodustas meie pisikene audiitorite ja raamatupidamistarkvara konsultantide grupp Ernst & Youngi Eesti filiaali. Esialgu oli seal kaks või kolm vandeaudiitorit, mina ise sain vandeaudiitori kutse 1995. aasta detsembris,“ võtab Aare lühidalt kokku, kuidas ta jõudis 23 kuuga nullist vandeaudiitori kutseni.

Töölaua taga Ernst & Youngi Tallinna kontoris Harju tänaval, juunis 1998.

Ernst & Youngis töötas mees 2002. aastani, mil see liideti Arthur Anderseniga. Pärast aastaid üksinda tegutsemist ja üht hooaega BDO-s, otsustas ta siiski, et peab jätkama omaette ja leidma aja raamatu koostamiseks: „Ma olin erilise huviga jälginud ühistranspordi ajalugu ning selle kohta oli kogunenud juba mitmesugust materjali. Kui bussipark 2007. aastal juubeliks valmistus, oli neil ühe ajaloolasega kokkulepe raamatu koostamiseks, kuid soovitud tulemust ei saadud. Nõnda kutsuti mind päästma, mis päästa annab, ja kui teos valmis sai, otsustasin ma aja maha võtta ja midagi algusest lõpuni kokku panna.“

„Kadunud vaadete“ uskumatu populaarsus

Esimene raamat ilmus Aarel tegelikult juba 1996. aastal Saksamaal: „Trammi- ja trollihuvilisi on üle maailma ja 80ndatel tekkis mul nendega Saksamaal kontakte. Tol ajal olin mina esimene, kes viis neile infot ja pilte linnadest, mis nende jaoks olid suletud – alates Kaliningradist lõpetades Vladivostokiga. Neil oli Berliinis ka turismifirma ja koos korraldasime suviti reise Venemaa, Ukraina, Kasahstani ja Usbekistani trammilinnadesse. Nende reiside põhjal panin ma kokku atlase, kus olid kõigi Nõukogude trammilinnade skeemid ja lühiajalugu.“ 

Esimene Aare kirjutatud eestikeelne raamat, „Tramm, troll, buss Tallinnas“, koondas ühistranspordi ajalugu meie pealinnas. Pärast selle ilmumist võeti kirjastajaga plaan koondada ühte raamatusse Eesti vaateid, kuid väga kiiresti selgus, et peale Tallinna sinna siiski rohkem ei mahu. Ka järgmisesse köitesse ei mahtunud kogu Eesti, vaid ainult Tartu ning praegu on põhimõtteliselt nõnda läinud, et iga järgmine raamat on pool eelmisest raamatust. Viimati ilmus raamat Pärnu kadunud vaadetest ning loogiliseks jätkuks oleks olnud Haapsalu, kuid erinevatel põhjustel ei olnud selleks justkui motivatsiooni, nii et praegu tegeleb mees hoopis „Tallinna kadunud vaadete“ uue väljaande koostamisega. 

Valik „Kadunud vaateid".

„Kadunud vaadete“ populaarsust kinnitab kas või tõsiasi, et Tallinna raamatust on avaldatud viis kordustrükki ja Tartu teosest neli. Kuuenda Tallinna raamatu kordustrüki vältimiseks tuligi ette võtta uue koostamine: „Esimese raamatu avaldamisest on juba kümme aastat möödas ning selle aja jooksul on palju muutnud. Lisaks on välja tulnud ka rohkelt huvitavaid pilte, mis võiksid samuti raamatukaante vahele mahtuda. Esimesest raamatust jätsime välja kogu vanalinna, kuid seekord jõuab see kindlasti sisse.“

Raamatu avaldamiseks ei piisa vaid huvist

Aare tunnistab, et eks teda ennastki ole üllatanud raamatusarja populaarsus ning alguses oli ta küll imestunud, miks keegi teine sellist asja juba varem teinud ei olnud, kuid tunnistab siis, et ega see niisama lihtne olegi: „Esiteks peab oskama vanu pilte otsida, teiseks peab oskama neid töödelda ja kolmandaks peab oskama ise ka pilti teha, sest ei saa oodata, et keegi tuleb ja teeb selle sinu eest ära.“

Kuigi võib tunduda, et Aare töö ja hobi tähendavad mõlemad rohket mõttetööd ja lõputuid tunde arvuti taga, siis tõdeb mees ise, et tegelikult tähendab sellise raamatu koostamine ikkagi väga palju liikumist: „Kui leian sobiva pildi, siis tuleb see koht linnast üles otsida ja üles pildistada. Mõnikord ei sobi see ikkagi vanade piltidega kokku ja nii need käigud tulevad.“ 

Fotograafiahuvi süvenes kindlasti tänu raamatutele, sest esimese fotoaparaadi sai ta juba 14-aastaselt ning sellest ajast peale on kaamera pildistamiseks kogu aeg valmis olnud. Raamatute koostamise juures ei oska ta välja tuua kümnendit, mis ajast fotosid on kõige põnev otsida, vaid pigem on oluline, et ühest hoonest saaks võimalikult erinevast ajast vaateid. Tänu sellele on eriti põnev leid hoopis spetsialisti ettekujutus sellest, milline nägi välja Toompea loss 14. ja 15. sajandil.

Euroopa asemel Lõuna-Eesti

Aarele meeldib ka reisimine ja kui aastaid tagasi sai erinevad endised Nõukogude Liidu riigid risti ja põiki läbi sõidetud, siis see teda enam ei tõmba: „Kunagi oli reisimisel kaasas ikkagi nii-öelda esma-avastaja võlu. Kui tulin pärast pikka rongisõitu näiteks Novokuznetski jaamas maha, siis teadsin, et olen esimene, kes tuleb neid tramme sellise pilguga vaatama. Nüüd ei ole sellist tunnet enam ammu.“ Praegu eelistab ta reisida nii-öelda mugavamates riikides – Euroopas – ning tihti teeb seda üksinda, broneerides erinevatesse linnadesse ööbimised ja sõites nõnda läbi riigi.

Kui küsida, millise välismaa linna kohta võiks ta raamatu kirjutada, siis tuleb vastuseks Riia: „Seal olen ma võib-olla sada korda käinud ja seal on alati tore. Riia ajalugu olen ma ka päris põhjalikult uurinud ja see materjal on täiesti valmis kasutamiseks.“ Eesti kohtadest on Aare aga jätkuvalt Viljandist vaimustatud: „Seal võib terve päev ringi kõndida ja igal pool on põnevaid vaateid.“ 

Kuna praegu on reisimine keeruline, siis sellevõrra rohkem jagab ta ka ise end Tallinna kõrval Lõuna-Eestiga, kus tegeletakse abikaasa isatalu korrastamisega. Maal jagub lõputult maatöid, kuid Aare oskab ka täpselt kirjeldada, kui keeruline on õues arvutiga päikesepaistelise või tuulise ilmaga tööd teha.  

ERSO Sõprade Klubi liige

Aare on end viimase kümne aasta jooksul kuulanud ka ERSO Sõprade Klubi liikmeks, sest kui kord sümfooniaorkestri kontserte kuulama minna, siis on soov saada järjest uusi muusikaelamusi ja sellest enam lahti ei saa. Pandeemia olukorras igatsebki ta ehk kõige rohkem kontserdielu, sest muidugi võib ka arvutist kuulata, aga see ei ole lihtsalt sama, mis päriselt kohapeal olla.

Aarega vestles Evelin Kütt.

Jaga artiklit:
Menüü