Evelin Kütt / 24. november 2021

Tutvu audiitoriga: vandeaudiitor, kes ei pelga vastutuult

Vandeaudiitor Tiina Maalinnast rääkides võib juhtuda, et vestluspartner satub segadusse, sest nimi on tuttav, kuid hoopis purjetamise kontekstis. Kui vestluspartner hakkab uurima ega ei ole tegu nimekaimuga, siis kirjeldaks ta tormides karastunud vandeaudiitorit kindlasti positiivse, särasilmse, enesekindla, targa ja optimistlikuna. Nõnda jõutaks kiiresti järeldusele, et ühele tuntud vandeaudiitor võib teise jaoks olla kapten. 

Tiina haaras juba uksest sisse astudes mind oma lugude küüsi ning jutt seilas rohkem oma lainetel kui ettevalmistatud küsimusi järgides. Nõnda tuleb põgusalt juttu ka sellest, kuidas Tiinast vandeaudiitor sai, kuid peaasjalikult räägime purjetamisest, sukeldumisest, ronimisest ning kokandusest. 

Kapten-vandeaudiitor Tiina

Tiina on pärit Emajõe Ateenast, kuid teades, et meie jutu keskmes saab olema tema purjetamispisik, siis naerab ta kohe jätkuks, et purjetama õppis ta siiski Saadjärvel, mitte Emajõel. Pärast keskkooli jätkas ta õpinguid Tartu Ülikoolis tol ajal prestiižsel erialal nagu kaubatundmine. Sellele järgnesid kolimine ning töökohad siin ja seal, kuid esimesed kihid audiitoriks saamisele ladus ta maksuametis töötades: „Toona otsiti väikestesse piirkondadesse maksuametnikke ning tänu sellele tööle sain põhjalikult selgeks maksuarvestuse, nägin erinevaid arvestussüsteeme ja õppisin orienteeruma erinevalt tehtud raamatupidamistes.“

1990. aastate keskel hakkas ta ettevaatlikult mõtteid mõlgutama, et võiks vandeaudiitori eksamid ära teha, kuid reaalse tõuke sai sõpradelt, kes temasse uskusid ning julgustasid seda suurt sammu ette võtma. Tookord, 1997. aastal oli eksaminande küll rohkelt, kuid vandeaudiitori kutse sai vaid käputäis. Tänaseks on Tiina töötanud nii üksiku praktiseerijana kui ka erinevates audiitorbüroodes ning tõdeb, et noore ja algajana peaks kindlasti töötama meeskondades, et saada kogemusi ja kasvatada enesekindlust.

Mõni aasta pärast audiitoriks saamist läks purjekas Lennuk ümbermaailmareisile ning Signe Riisalo küsis Lennukil seilajatelt meestelt kasutamiseks jahi Vesilennuk, millele moodustas naiskonna, kuhu kutsuti ka Tiina: „Meie esimene jaht oli Vesilennuk, järgmine oli Vesileenu ning meil oli väga produktiivne jaht, sest iga kahe aasta tagant sündis meie naiskonnas laps.“ Üks dekreeti minejatest oli ka kapten Kristiina ning Tiinast sai alustuseks kapteniasendaja ning mõne aja pärast juba päriselt naiskonna kapten. 

Meie naiskond oli küll väga tubli kuid suurte võistluste võitudeni me ei pürginud. Muhu Väina regati ehk olulise rahvaspordi võistluse võit koduvetes on kõige magusamaks tasuks, milleni jõudsin 21. osalemisaastal, kuid juba Saaremaa meeste võistkonnas.

Kuigi purjetamine on nii vaimselt kui füüsiliselt väsitav spordiala, siis Tiina õhkab kui palju see energiat annab: „Auditi töö on vaimselt väsitav ja seal on hästi palju infot, mida pead teadma ja läbi töötama, aga kui sa lähed merele ja tuul puhub ühest kõrvast sisse, teisest välja, siis võib küll füüsiliselt raske olla, aga nädala alguseks olen täis uut energiat, sest purjetamine eeldab nii teisetüübilist mõtlemist.“

Julgus öelda „jah!“

2012. aastal kutsuti Tiina purjetamisvõistlusele, mis viis üle Atlandi ookeani (ARC), algusega Gran Canarial ning finišiga Saint Lucia saarel. „Ma olin aastaid purjetanud, teadsin, et oskan purjetada, kuid see ei olnud lihtne. Kõigepealt peab harjuma ookeani ja  suurte lainetega, mis kogu aeg kõigutavad ning sul peab alati olema kolm punkti, mis toetuvad – kaks jalga ja käsi, kõht või midagi muud. Ja meeskonna liikmena pead kordamööda tegema kõike, olema vahis vajadusel hoidma rooliratast  kui ka tegema süüa. Need kaks nädalat, mis me sõitsime, olid kõik tugeva tuulega.“

Esimene purjetamisreis üle Atlandi.

Esimesel paaril päeval oli kaasvõistlejaid näha, aga edasi oldi ookeanil justkui täiesti üksinda. Kuigi võistlus oli otse ühest punktist teise, tuli ikkagi tuule suunda ja tugevust arvestades taktikaliselt planeerida, sest ka väiksese kaarega sõites võid lõppkokkuvõttes võita: „Meil läks hästi, sest püsisime tugeva tuule sees, aga osad jäid mõneks päevaks tuulevaikusesse ja nõnda jõudsime kiiremini sihtpunkti.“ Viimaks võideti ookeani ületamisel omas grupis teine koht ning justkui preemiaks seilati poolteist kuud Kariibi merel. 

Tiina naerab, et leidis abikaasa ookeanist – üle Atlandi meeskonnast.

Intervjuu jooksul jõuab Tiina korduvalt selleni, et teda on elus väga palju edasi aidanud julgus öelda „jah!“: „Kui mul on valik ees, siis ma julgen riskida! Kui mul ei oleks piisavalt julgust olnud, siis ei oleks saanud minust audiitorit, ma ei oleks merele läinud, ma ei oleks jõudnud ookeanile. Paljud asjad oleksid jäänud olemata või tegemata! Muidugi selleks et öelda  „jah“ pead loomulikult olema ette valmistatud, pead omama vajalikke oskusi. Selleks momendiks kui mind kutsuti Atlandit ületama, olin selleks valmis – ma oskasin hästi purjetada ja olin palju sõitnud võistlustel erinevates meeskondades.“

Purjetamisvõistlused ongi meeskonnatöö ning planeerides tuleb arvestada väga erinevaid detaile: planeerid juba enne starti, kuidas startida, millises suunas liikuda, võistluse ajal vastavalt olukorrale muuda esialgset plaani.  Ka auditi juures on oluline õige planeerimine ja vajadusel tuleb plaani muuta, teha täiendavaid teste. Purjetamises arvestades erinevaid detaile, tuule kiirust, suunda ja nende muutumise võimalust ning nähes konkurentide liikumist – selle põhjal paned kokku terviku, kuidas kiiremini finishisse jõuda. „Ka audititöös on nõnda, et erinevatest detailidest teada saades, teste tehes paned kokku terviku – kas aruandes on oluline viga või mitte ja milline audiitori aruanne tuleb väljastada, õigele järeldusele jõuda on vahel üsna keeruline. Purjetamisvõistlustel on taktikat kümme korda rohkem vaja kui näiteks jooksmises.“

Laevamasti löönud äike ja kokkamine merel

Kes teeb sel juhtub ja Tiinal on lõputult lugusid, mida pajatada. Näiteks räägib ta naerulsui, kuidas kord lõi keset Vahemerd seilates laevamasti äike. „Üks piiga, kes taga istus, sai kerge pikselöögi ja kukkus maha, ei midagi hullu, aga kogu jahi elektrisüsteem ja elektroonika oli kasutuskõlbmatu. Õnneks olid meil purjed üleval ja jõudsime lähimasse sadamasse – kõik läks kenasti. Oleme  kaotanud ka keset võistlust rooli, siis tuli meile piirivalve appi ja pukseeris sadamasse. Merel ongi riske palju, kuid ebausklik ma ei ole – mul on suur austus, mõistmine ja koostöö merega. See on vabadus ja vaikus ja olla loodusega üks– tunnetad vett, õhku ja tuuleenergiat. Mere suhtes peab olema väga austav, sest olukorda valesti hinnates võib väga halvasti minna. Kui tormiga sõidad täis purjedega, võid jahil masti murda.“

Sukeldumine ei ole purjetajale vaid põnev hobi, aga ka kasulik oskus.

Paljuseilanud Tiina naerab, et õnneks on aga tõesti igas sadamas on üks eestlane: „14 aastat tagasi sõitsin Pürenee poolsaare läänerannikul sadamast sadamasse. Olime Lagose sadamas ja juhuslikult oli seal veel üks eesti purjejaht, mille meeskond ühines minu sünnipäevaga.“

Tiina sünnipäevad võivad olla toredad peod kõigile toidugurmaanidele, sest naine on suurepärane kokk. „Kuid palju paremini tegelikult kokkab mu abikaasa, tema on meisterkokk, töötanud maailma eri paigus. Mu maitsemeeled on nii ära rikutud, et me ei käi enam restoranis, sest kodune „restoran“ on palju parem. Naljaga pooleks on meil igapäevaselt menüüs ööbiku keeled valge veini kastmes triipude ja täppidega. Mulle meeldivad mereannid ja kõige huvitavam minu jaoks on olnud merisiil – korjatud ranna äärest kividelt lahti lõigatud ja maitseb suurepäraselt.“

Tiina hobide nimekiri pikeneb aasta-aastalt: „Ma arvasin, et kõik tuleb ära teha siis kui oled noor, kuid tegelikult ei ole nii! Ma olen veeinimene – oskan väga hästi ujuda ja armastan vett, kuid nüüd õppisin ka sukeldumise selgeks – 50+ on imelised aastad!“ Sukeldumine on vajalik oskus ka pikal purjereisil, sest vahel on vaja akvalangiga minna jahi alla midagi parandama või kontrollima. Teisalt pakub see tohutut silmailmu, eriti kui selleks näiteks Egiptusesse sõita, nagu Tiina oma abikaasaga teeb. Sealne värviline ja kalarikas veealune maailm on kütkestav.

Ei löö risti ette ühegi uue väljakutse ees.

Kaks aastat tagasi viis aga vennatütar Tiina Soome ronimisseinale – proovis üht seina, proovis teist seina ning viimaks ronis 27 meetri kõrgusele. „Mulle meeldib ette võtta – kuhugi minna ja saada elamusi ja kogemusi,“ selgitab Tiina ning lisab, „praegu mõlgub mõttes veel sel aastal minna Tenerifele päris kaljunukkidele ronima.“ 

Uue jahiga uued tuuled

Kuigi Tiinal on viimaste aastatel mõtteis mõlkunud idee teha „pallile“ ring peale, siis praegu on maailm nii palju muutunud, et kõik otsad on lahtised: „Praegu ei ole mõnus reisile minna – ka Bellingshausenil jäid paljud sadamad ja kohad külastamata kuna erinevates maades on erinevad reeglid ja piirangud ja need muutuvad kogu aeg. Me ei tea, mis meid nädala pärast uues sadamas ees ootab. Pikk seilamine peab olema mõnus, et näha kõiki neid toredaid paiku, mida soovid külastada oma teel. Paar aastat tagasi ostsime küll jahi, aga praegu ei oska me küll öelda, kui kaugele me sellega reisime.“ Järgmisel aastal on küll plaanis taas seilata Soome ja Rootsi saarestikes, mis on imeilusad, aga pikas perspektiivis tahaks jõuda Uus-Meremaale, abikaasa sünniriiki, kas siis jahiga või teisi teid mööda. 

Saaremaa meestega võiduni.

Kui me intervjuu olime lõpetanud ja diktofon oli juba kinni, jätkus juttu veel vähemalt pooleks tunniks. Veel vahetult enne lahkumist näitas Tiina mulle oma käekotti: „Vaata, mis ma tegin! Mis sa arvad, millest see tehtud on?“ Pidin hõbedast metallkotti päris lähedalt silmitsema mõistmaks, et tegu on peene käsitööga, kus Tiina on metallpurgi niplid tihedalt kokku heegeldanud. Kõige selle kõrvalt jõuab Tiina ka lugeda (raamatusoovitus Uku ja Maibi Randmaa „Ümber. Ilma“) ja olla oma lapselapsele tore vanaema. Oma pere ja lähedased on kõige olulisemad. „Ma olen kindlasti spontaanne, sest põhjalikult planeerides ma ei jõuaks nii palju. Ei ole aga ühtegi suurt ja olulist „jah-i“, mida ma kahetsen!“ võtab Tiina kõik kokku.

Jaga artiklit:
Menüü